24.06.2019

21-23.06.2019 Isle of Wight. Reedel pärast tööd kimasin jalgrattaga minema. Portsmouthist hovercraftiga Ryde’sse. Pilet maksis jube palju, aga kiiresti sai kohale. Pärast mõningaid ekslemisi leidsin õige teeotsa ja hakkasin Newporti poole sõitma. Üllatuseks oli see maa väga künklik, tasast maad peaaegu polnudki ja tõusudest oli päris raske üles saada, tihtipeale lükkasingi ratast käekõrval.  Mäest alla jälle väga mõnus. Newportis oli tükk otsimist enne, kui oma hotelli leidsin. Küsisin ikka väga mitme inimese käest, kõik olid väga sõbralikud ja abivalmis. Probleem tekkis sellest, et võtsin kaasa oma modemi, et kasutada oma Wifit, aga miskipärast see ei toiminud. Ja hotell oli kesklinnast kaugel. Pidasin juba plaani jätta ratas kuskile ja võtta takso, aga lõpuks jõudsin kohale. Võtsin hotellibaarist Magnersi tuppa kaasa.

Järgmisel päeval hommikul käisin Newporti Ministeris (kirik või katedraal vms), siis sõitsin Osbourne house juurde. See oligi peamine koht, kuhu kindlasti minna tahtsin. Jälle mäed ja orud, aga distants oli pisut lühem. Osbourne house oli koht, kus kuninganna Victoria armastas olla. Parkla oli autosid täis ja kartsin, et majas pole üldse astumise ruumi, aga õnneks nii ei olnud. Kogu kompleksi territoorium on nii suur, et rahvas hajus igale poole laiali. Üllataval kombel tohtis majas pildistada (vist). 

Prints Albert oli Victoriale kinkinud Šveitsi stiilis maamaja, kus oli ka päris tore väljapanek.

 Edasi läksin mere äärde mööda rododendroni alleed. Rododendronid kahjuks ei õitsenud. Teadetahvlil lubati, et hea õnne korral võib näha siili või punast oravat. Seda õnne mul polnud. Punane orav on ohustatud liik, hallid oravad kipuvad neid välja sööma. Väga soe ei olnud, ujuma ei kiskunud. Inimesed istusid lamamistoolides, riided seljas.

Selles vankris veeti kuninganna Victori merre, kus ta siis sulistas.

Pühapäeval oleks tahtnud Botaanikaaeda minna, aga selleks oleksin pidanud kokku 40 km sõitma, mida pidasin liiaks niisugusel maastikul. Käisin siis Carisbrooke’i kindluses, mis on ka üsnagi muljetavaldav  ja siis hakkasingi sadama poole sõitma.

 Selle aia rajas Victori tütar printsess Beatrice, kes  aastaid seal elas.

 Penstemon

Kokkuvõtteks. Tark oleks olnud mitte minna jalgrattaga, vaid kasutada kohalikku bussitransporti, mis paistis väga hästi toimivat. Tundus, et kohalikud seal igapäevaselt jalgratastega ei sõida, kusagil ei olnud rataste parkimise kohti. Kripeldama jäi ikkagi botaanikaaed. Nüüd oli palju ajalugu ja ehitisi, mis olid ka muidugi kenad.