29.09.2021

Viis aastat tagasi oli mu esimene tööpoäev siin  Tavaliselt olen sel ajal juba lugenud nädalaid ja päevi, millal koju saab. Sel aastal on teisiti. Ülaatuseks avastasin, et umbes 8 nädalat ongi jäänud. Justkui ei tahagi veel minna. Aga küll ma tahtma hakkan, kui külmemaks läheb. Täna oli ka esimest päeva päriselt külm. Sõrmed külmetasid ja jalad ka seal laua taga seistes. Liikudes saaks sooja. Aga praegu on töökorraldus selline, et mehed korjavad tellimusi kokku ja naised puhastavad laua taga lilli. Muidugi mu haavatud ihule ehk ongi parem niimoodi. 

Kui sadama ei hakka ja laupäev vaba on(tundub, et on), teen Londoni tuuri. 

 04.09.2021

Tõsine töönädal seljataga. Arvasin kohe, et ei ole hea mõte alustada esmaspäeval, aga karavanis konutada ka ei tahtnud enam. Minusse on siin väga hoolitsevalt suhtutud: ei võetud renti haiguse aja eest, isegi natuke haigusraha maksti. Hea, et ma ei hakanud torisema sellepärast, et need poisid, kes suvel minu karavanis elasid, kulutasid ära minu gaasi ja ma pidin uue ostma jälle. 

Linnas on uus Tai söögikoht, mida ka eelmisel nädalavahetusel külastasin. Pärast läksin poodi ja selgus, et ei ole hea mõte täis kõhuga kauplust külastada: mitte midagi ei tahtnud osta, aga nii on raske järgmise laupäevani elada.

Singing in the Rain (Londonis) jäigi mul käimata. Reedel olin nii hullusti väsinud, et otsustasin nädalavahetuse pigem puhkamisele pühendada. Ehk tuleb edaspidigi ilusaid asju.