02.11.2021

Hiired majas. 3 korda olen näinud ja nad on ka mu toitu (avokaado, õun, tomat, kartul) näksinud. Ostsin ühe jubina, mis peaks nad ära hirmutama, aga väga suure jõudlusega see ei ole. öösel oli köögi põrandal, aga kapi peal oli ikka käidud ja kartulit näkitsetud. Nüüd panen ööseks magamistoa juurde, vähemalt ei tule sinna. Korralik peab olema, kõik toidud ära panema, taldrikud-tassid kummuli keerama, pannile kaas peale. Kui mingi sõõgiriista resti pealt võtan, loputan üle enne kasutamist.

Kuradi-kuradi külm on. Hommikul kasvuhoones sõrmed olid täitsa kanged. Homme panen veel rohkem riideid selga ja mütsi ka pähe.

Pühapäeval käisin Selseys. Üsna ebaõnnestunud retk oli. Jube tuuline ja külm ka. Mõtlesin, et vähemalt söön seal, aga kui juba tellitud oli, siis tuli meelde, et kellasid ju keerati ja võib juhtuda, et ei jõua enne pimedat tagasi. Kanali äärt pidi päris õudne pimedas ja porilombid ka.  Õnneks väga pime ei olnud, jõudsin suht normaalselt

 18.10.2021

Neljandal katsel Londonis käidud. Eelmised katsed ebaõnnestusid, kahel laupäeval me töötasime ja ükskord sadas terve päeva. Jama rongidega. Rong ei sõitnud miskipärast Victoria jaama vaid lõpppeatus oli London Bridge. Saingi metroo kasutamist harjutada. British museum oli vägev. Nii suur ja nii palju vaadata. Tekkis kiuslik mõte, et kõik need asjad on ju maailmas kokku röövitud või mingite helmeste vastu vahetatud.  Aga uhke värk ikkagi.

Pärast muuseumi läksin hotelli, mis oli väge lähedal. Toas hakkasin muidugi kohe telekapulti näppima, et oleks kindel, et õhtul saan Strictlit vaadata. Muidugi telekas ei töötanud. Hotellimees vahetas ära puldi patareid, siis hakkas telekas kanaleid otsima ja tööle ei läinud. Sain ikka uue toa, kuigi nad esialgu tahtsid raha tagasi maksta ja mind välja saata sealt. Ei tea, mis siis saanud oleks. Uues toas telekas töötas. Panin selle käimaja ja ise linna peale patseerima ja sööma ja Strictly ajaks tagasi. Pühapäeval käisin läbi tuttavad kohad: Trafalgari väljak ja Buckinghami palee ja Victoria mälestussammas. 

 02.10.2021

London jäigi ära. Oli mõttetu minna, kui terve päeva sajab. Ja nii ongi. Isegi Hunstonisse jäi minemata, sest siin ka sajab.

 29.09.2021

Viis aastat tagasi oli mu esimene tööpoäev siin  Tavaliselt olen sel ajal juba lugenud nädalaid ja päevi, millal koju saab. Sel aastal on teisiti. Ülaatuseks avastasin, et umbes 8 nädalat ongi jäänud. Justkui ei tahagi veel minna. Aga küll ma tahtma hakkan, kui külmemaks läheb. Täna oli ka esimest päeva päriselt külm. Sõrmed külmetasid ja jalad ka seal laua taga seistes. Liikudes saaks sooja. Aga praegu on töökorraldus selline, et mehed korjavad tellimusi kokku ja naised puhastavad laua taga lilli. Muidugi mu haavatud ihule ehk ongi parem niimoodi. 

Kui sadama ei hakka ja laupäev vaba on(tundub, et on), teen Londoni tuuri. 

 04.09.2021

Tõsine töönädal seljataga. Arvasin kohe, et ei ole hea mõte alustada esmaspäeval, aga karavanis konutada ka ei tahtnud enam. Minusse on siin väga hoolitsevalt suhtutud: ei võetud renti haiguse aja eest, isegi natuke haigusraha maksti. Hea, et ma ei hakanud torisema sellepärast, et need poisid, kes suvel minu karavanis elasid, kulutasid ära minu gaasi ja ma pidin uue ostma jälle. 

Linnas on uus Tai söögikoht, mida ka eelmisel nädalavahetusel külastasin. Pärast läksin poodi ja selgus, et ei ole hea mõte täis kõhuga kauplust külastada: mitte midagi ei tahtnud osta, aga nii on raske järgmise laupäevani elada.

Singing in the Rain (Londonis) jäigi mul käimata. Reedel olin nii hullusti väsinud, et otsustasin nädalavahetuse pigem puhkamisele pühendada. Ehk tuleb edaspidigi ilusaid asju.

 27.08.2021

Reede. Nädal tagasi tulin haiglast ära. Olen juba enam-vähem. Eile tegin pika retke ja tassisin üsna rasket seljakotti. Läks vist pisut liiale. Õhtul olematu sapp andis tunda ja täna ka, kuigi täna olen truult karavanis istunud. Söögiisu on tagasi, mis ühtpidi on ju tore, aga teistpidi võiks olemata olla. Homme lähen linna ja esmaspäeval üritan tööle minna.

Mõtlen, et saatus saab su kätte igal juhul. Kevadel ma ei tahtnud tulla, sest oleks pidanud 10 päeva eneseisolatsioonis olema, aga nüüd sain oma isolatsiooni ikkagi. Muidugi haigena on kergem, siis ei tahagi eriti kuhugi minna.

 22.08.2021

Neljapäeval lõigati sapipõis välja. Aega läks operatsiooni peale umbes 2,5 tundi. Varem öeldi, et 1-1,5 tundi. Vot ei teagi, kas valetati või läks operatsioon raskemini.  Ärkamine oli väga väga vastik. Juba järgmine päev visati haiglast välja. Nüüd siis vedelen oma karavanis. Muidu poleks vigagi, voodist tõusmine on kohutavalt palju aega võttev protseduur. Duši alla tahaks, aga kardan haava märjaks teha, aga varem-hiljem peab seda tegema.

 16.082021

Sattusin kiirabisse.

Hakkasin öösel vastu reedet sappi oksendama. Reedel tööle ei läinud, laupäeval oli juba hea olla, aga öösel vastu pühapäeva hakkas jama pihta jälle. Jube paha oli olla, iiveldas ja hingamine oli raske. Aivar viis mind kiirabisse.  Seal pidi kõigepealt mingile ekraanile andmed sisestama, selgus, et mul polegi seal kaarti (ei saanudki olla, pole ju arsti juures käinud), sain möliseda, et pole 5 aasta jooksul arsti juures käinud. Pidin uuesti kõik andmed ütlema. Jäin ootruumi istuma, õnneks kutsuti päris kiiresti, tehti midagi ja saadeti ooteruumi tagasi; natukese aja pärast kutsuti jälle, tehti midagi ja saadeti uuesti ootruumi. Kolmas kord veel sama. Nad justkui ei saa aru, et inimesel on halb. Siis pandi mind koridori voodi peale ja sinna ma jäin päris kauaks. Voodi oli õnneks just selles asendis, kus iivedus ei olnud väga hull. Tilguti pandi. Magasin. Külm hakkas, tõstsin jopet vaheldumisi jalgade peale ja siis ülespoole. Hulk aega hiljem veeti mind jälle kuhugi, tehti veel midagi, igasugu andurid pandi külge, röntgenis käisin. Ma ootasin kogu aeg, et mind ravima hakataks, aga seda ei juhtunudki. Paratsetamooli ainult, sest palavik mul oli kindlasti. Ja lõpuks kästi koju minna, kusjuures mul ei olnud oluliselt paremaks läinud. Ikka iiveldas. Küsisin, et kas ma olen teie meelst terve nüüd. Vastasid, et jah. Kummaline ikka, et mingit rohtu või retsepti ei antud. 

Väga mitmed meedikud tegelesid minuga. Jube tüütu oli, nad kõik küsisid mu sünnipäeva. Ilmselt on see vajalik, et olla kindel, et mina olen mina ja et mõistus on kodus. Maskid olid seal kohustuslikud, kuigi väga karmilt nende kandmist ei jälgitud ja koroonatesti ei tehtud. Seal veeti küll haigeid jaled ees, mõtlesn, et ma vist olen veel elus.

Tegelikult on positiivne see, et tehti nii palju analüüse ja kui mind selle järgi koju kupatati, on ilmselt minuga laias laastus hästi.

Kuna eelmisel õhtul vaatasin Pulssi, tuli kõik üsna tuttav ette.

Täna ka tööle ei läinud. Kavatsen homme.

 14.08.2021

Back in business

Lend Tallinn-Helsingi-London läks probleemitult. Metroo juure oli üks mees, kes näitas, kuidas maksta ja andis mulle metrookaardi, kuhu märkis ära, kus ümber pean istuma. Super teenindus. Jamad algasid Chichesteris. Läksin Fat Figi sööma, tahtsin võtta pannkoogid peekoniga, aga neid polnud, sõin siis peekoniga võileiba, mis polnud ka paha. Siis läksin bussi peale, mida pidin ootama 45 minutit. Tavaline on 15. Aiandis kõik enam-vähem samamoodi. Uut karavani mul muidugi pole, väga ei arvanudki, et on.

Internetiga oli ka jama, aga sai lahendatud. Selgus, et nende viga. Kas oleks pidanud siis kliente teavitama? Nad jäid rahumeeli ootama, millal nõrdinid kliendid tagasi tulevad. Vabandas küll kenasti ja tunnistas oma viga, aga ikkagi....

3 uut  leedulast on tekkinud Ema-tütar ja vanamees, kelle kohta ei saanud aru, kas ta on nendega kambas või lihtsalt juhtus koos tulema. Ega ma tea sedagi, kas nad on agentuurist või tulid päriselt tööle.

Maske oli metroos enamusel, siin linnas üksikud, bussis umbes pooled.

Hull isu sefiirikoogi järgi. Jäigi Eestis söömata ja siin seda vaevalt leida on. Küüslauku ja teed oleks võinud ka kaasa võtta, aga mõistus peeti kinni kusagil.