24.06.2019
21-23.06.2019
Isle of Wight. Reedel pärast tööd kimasin jalgrattaga minema. Portsmouthist
hovercraftiga Ryde’sse. Pilet maksis jube palju, aga kiiresti sai kohale.
Pärast mõningaid ekslemisi leidsin õige teeotsa ja hakkasin Newporti poole
sõitma. Üllatuseks oli see maa väga künklik, tasast maad peaaegu polnudki ja
tõusudest oli päris raske üles saada, tihtipeale lükkasingi ratast
käekõrval. Mäest alla jälle väga mõnus.
Newportis oli tükk otsimist enne, kui oma hotelli leidsin. Küsisin ikka väga
mitme inimese käest, kõik olid väga sõbralikud ja abivalmis. Probleem tekkis
sellest, et võtsin kaasa oma modemi, et kasutada oma Wifit, aga miskipärast see
ei toiminud. Ja hotell oli kesklinnast kaugel. Pidasin juba plaani jätta ratas
kuskile ja võtta takso, aga lõpuks jõudsin kohale. Võtsin hotellibaarist
Magnersi tuppa kaasa.
Järgmisel päeval hommikul
käisin Newporti Ministeris (kirik või katedraal vms), siis sõitsin Osbourne
house juurde. See oligi peamine koht, kuhu kindlasti minna tahtsin. Jälle mäed
ja orud, aga distants oli pisut lühem. Osbourne house oli koht, kus kuninganna
Victoria armastas olla. Parkla oli autosid täis ja kartsin, et majas pole üldse
astumise ruumi, aga õnneks nii ei olnud. Kogu kompleksi territoorium on nii
suur, et rahvas hajus igale poole laiali. Üllataval kombel tohtis majas
pildistada (vist).
Prints Albert oli Victoriale kinkinud Šveitsi stiilis maamaja, kus oli ka päris tore väljapanek.
Edasi läksin mere äärde mööda rododendroni alleed. Rododendronid kahjuks ei
õitsenud. Teadetahvlil lubati, et hea õnne korral võib näha siili või punast
oravat. Seda õnne mul polnud. Punane orav on ohustatud liik, hallid oravad
kipuvad neid välja sööma. Väga soe ei olnud, ujuma ei kiskunud. Inimesed
istusid lamamistoolides, riided seljas.
Selles vankris veeti kuninganna Victori merre, kus ta siis sulistas.
Pühapäeval oleks
tahtnud Botaanikaaeda minna, aga selleks oleksin pidanud kokku 40 km sõitma,
mida pidasin liiaks niisugusel maastikul. Käisin siis Carisbrooke’i kindluses, mis on ka üsnagi
muljetavaldav ja siis hakkasingi sadama
poole sõitma.
Selle aia rajas Victori tütar printsess Beatrice, kes aastaid seal elas.
Penstemon
Kokkuvõtteks.
Tark oleks olnud mitte minna jalgrattaga, vaid kasutada kohalikku
bussitransporti, mis paistis väga hästi toimivat. Tundus, et kohalikud seal
igapäevaselt jalgratastega ei sõida, kusagil ei olnud rataste parkimise kohti.
Kripeldama jäi ikkagi botaanikaaed. Nüüd oli palju ajalugu ja ehitisi, mis olid
ka muidugi kenad.